Nõrkuse põhjused olid kohati samad, kohati erinevad. CSI tappis end kohe kui sisse pisteti Bieber. Ma pole tema tähelenedu jälginud, aga näidelda ta ei oska ja youtubei staari sissetoomine muutis asja ebausutavaks palaganiks. Ja ma saan aru, et Hollywood on hetkel armunud brittidesse ja ruudulisse triiksärki, aga tõesõna: iga show ei vaja oma kodustatud kõva aktsendiga brünetti britti.
CSI: NY näis olevat saanud omale CSI avaosa first drafti: tulistamine, almost matused jne. Tohutu emotsioonide tulv, mis varjutas casei ja mõjus ebausutavalt ja ülepingutatult. Kui ma oleksin naine, kel on õnnestunud maha lasta mu last ähvardanud pahalane... seriously! No moping around! I would do a little victory dance! On sarju, millest ma ootan angsti ja melodraamat, aga CSI pole üks neist. Üldiselt ma arvan, et kui ideed hakkavad otsa saama, siis on parem teha lahkumistuur ja väärikalt lavalt lahkuda, mitte oodata kuni oled vana ja paks ega suuda enam valget leotardi välja mängida.
No comments:
Post a Comment