Haltuura

Jõudsin reedel Tallinna ja käisin laupäeval vaatamas Uljana Lopatkina Grand Balletigalat. There was nothing grand about it. Sadly. Olen Uljana Lopatkinat varem Maria teatris tantsimas näinud ja see on väga nauditav kogemus, mida soovitan kõigile. Ka seekord ei vedanud tantsijad alt. Mulle meeldib, kui tantsijat vaadates tulevad meelde sõnad voolav ja effotless. Samuti meeldib mulle, kui ma näen midagi, mida ma ise ei suudaks ilma end ära nikastamata järele teha. Seepärast eelistan alati klassikalist tantsu moderntantsule, mis tundub küll täiesti effortless aga paraku ka pointless. Ma tahan, et laval tantsivad inimesed oleksid ilusad. Nagu ma tahan, et moeetenduste modellid oleksid ebainimlikult pikad ja saledad. Nad on loomingu edastajad.

Laupäevaõhtuse gala nõrgim lüli oli produtsent. Saali sisenedes olin ma muidugi üllatunud, et orkestriauk oli kinni kaetud ja seal istusid inimesed. Muusika tuli lindilt. Aga tantsijad tegid oma tööd meisterlikult ja Eric Satle Trois Gnossiennes oli maagiline esitus Uljana Lopatkina ja Aleksandr Zhembrovskly poolt.

Vaheajale minnes olid emotsioonid üldiselt positiivsed, kuigi Nokia kontserdimaja meenutas üheaegselt kaubamaja ja linnahalli, kus (ausõna!) jagati vaheajal inimestele teepakke; fakt, mis sundis nii mõnegi oma inimväärikuse minetama ja kahmama laualt kahe käega krõbisevaid paberkotikesi.
Peale vaheaega läks kõik kiirelt down hill. Tundus, et valgustaja ja helitehnik olid võtnud julgustuseks tassikese teed ja pitsi konjakit, sest heli oli kehv, lood algasid valel ajal ja korra juhtus koguni nii, et enne tantsijate lavale jõudmist peale pandud lugu loopiti tantsijate saabudes kärmelt algusesse tagasi. Valgustajatel oli ka paras pähkel pureda: kui laval on kaks tantsijat, siis on kummalgi oma valgusvihk, aga kui laval on üks tantsija, kas temal on siis kaks valgusvihtu? Age-old question... Ja nii oligi, et esialgu oli tantsijal üks valgusvihk, misjärel teine, kes end ilmselt üksikuna tundis, laskus kurvalt loperdades esimese kõrvale ja katsus edutult sammu pidada, pendeldades aeg-ajalt nõutult taustaekraanil.
Ma arvan, et see polnud taotluslikult naljakas, aga sain ikkagi suutäie naerda.

Pole hea, kui arvatakse, et provintsis esinedes võib end lõdvaks lasta ja vähem panustada. Edu pildi juures on iga valitud värv oluline ja esineja (ning tema meeskonna) jaoks peab olema oluline iga tema loomingu austaja ning alati peab andma maksimumi. Väljenduskunst on väljundita null ja väljundit pakub ainult pealtvaataja.